kuigi ma üritasin teha vaprat nägu, oli pühapäev minu jaoks siiski suht katkine päev. sest laupäeva õhtu oli... hmmm... huvitav, sisaldades asju ja kohti, mida tasub küll meenutada, aga ainult teatud valguses ja päris mitmeid rummekoolasid ja longailandaisstiisid. pühapäevast päeva ei teinud oluliselt paremaks ka see, et oli vaja minna lennujaama ja astuda lennukile ja lennata mu kõigemittelemmikumasse lennujaama frankfurti ja sealt veel bussiga kakspooltundi strasbourgi.

hetkel kui lennuk maandus, nägin, kuidas mu istme kõrvale lauale asetatud telefon kuulina paigalt võttis ja eesistme alla kihutas. mis tähendas, et kuigi mulle oli just läbi kõlarisüsteemi teatatud, kuidas ma peaksin rahulikult rihmastatult toolil istuma kuni lennuk peatub ja näpud oma mobiilist eemal hoidma, olin ma sunnitud ennast siiski lahti päästma ja istmevahesse pugema (endal oli kogu aeg meeles see lõik bill brysoni raamatust, kus ta kirjeldab, kuidas ta kummardas lennukis istudes kingapaela siduma ja täpselt sel hetkel eesistuja tooli alla lasi, nii et vaene bill ebaloomulikult kummargil asendis lõksu jäi ja ainult pimesi kõrvalistuja põlve patsutamine ta ebamugavast olukorrast päästis. maandumise ajal peavad õnneks kõik toolid olema püstiasendis. aga kes olen mina, et öelda, mida maandumise ajal tegema peab?).

frankfurti pagasiliini juures oma punast kohvrit oodates jõudsin juba valju häälega konstateerida, kuidas täna ei ole absoluutselt hea päev minu pagasi ärakaotamiseks, mistõttu oleks mulle ju võinud tunduda sobivalt irooniline see, et üks hetk lõpetas lint pakkide väljasülgamise ja minu oma ei tulnudki. kuna aga enesetunne ei olnud ka muidu kõige parem, tegi see mind hoopis ärev-nukraks. pagasiteenistuse letis selgus, et tallinna lennujaama lufthansajobu oli mu koti pikemata strasbourgi lennujaamani tshekkinud, mis aga praktikas niihästi ei tööta, kuna mina ise (ja vist ka ükski lennuk tol ajahetkel) ju sinna lennujaama minemas ei olnud. aga kuna pagasileti onu teatel on ikka igakord mõni juhmard, kes sellise trikiga hakkama saab, siis on standard policy, et sellised pakid saab kätte teise terminali pagasilindilt number 11. ja sealt ma lõpuks ka oma koti leidsin, kuigi siis oli bussi väljumiseni aega ainult napp pool tundi.

mistõttu magasingi esmaspäeval poole kaheni, laskmata ennast häirida ei hommikusöögist ega koristajate tungivast vajadusest mu käterätikud sirgeks tõmmata ja prügikastid tühjaks teha. ja õhtul jõudsin enamvähem krapsakana ka tööle. aga õhtusöökide ajal olen siiski olnud viksilt limonaadide peal, sest, tõesti, kellel seda jama vaja on.

h