nomaadlus jätkub. kolme nädalaga seitse voodit. selle nädala oma on muidugi inspireeriv. vaade 17nda korruse aknast brüsselile on meeliülendav. kui ainult ilm õues nii saast ei oleks.

hommikul ärkasin üles selle peale, et helistas planning ja küsis mu käest viisakalt, et kuna mul tänaseks nendega leping on, aga graafik tühi, kas ma siis oleks nõus õhtul veerand tunniks tööle tulema. nende rõhuasetus oli muidugi üllatav, sellesmõttes, et jäi küll mulje nagu ma oleks võinud öelda, et ei aitäh, ma ei viitsi. nüüd on siiski 18.45 kuni 19.00 kahepoolsed läbirääkimised.

siis ajasin kargu alla ja läksin schumani ringile oma pensionifondi haldajaga kokku saama. kohtumine ise jäi lühikeseks, põhimõtteliselt tutvusimegi ainult teineteisega näost näkku, musjöö salem tundus täiesti vahva onu. aga hotellis oma korrusel ühte neljast liftist astudes avastasin sealt eest teretuttava eestist. väljendasime siis seitsmeteistkümne korruse jagu oma üllatust ja arendasime seltskondlikku vestlust. päris hea, arvestades, et siin on 29 korrust, igal neist 20 tuba.

pühapäevaõhtune lennujaam oli ka vahva. vedelikukontroll on ka sujuma hakanud, inimesed on selle absurdsuse, nagu enamiku absurdsusi elus, ka enamvähem omaks võtnud ja varsti tundub ilmselt loomulik, et sa enne lennureisile minekut oma ripsetushi minigrip kotti topid. aga muidu on vahva vaadata, kuidas tütarlaps on enne metallidetektorist läbiminekut oma lohvakatelt teksadelt vöö pidanud ära võtma ja neid nüüd kätega üleval hoiab. aga siis hakkavad väravad ikkagi piiksuma ja turvatöötaja saabub käsitsikontrolli tegema ja tema esimene käsklus on, et tütarlaps käed üles tõstaks.

võiks ju ka nädalavahetusest rääkida, aga ma arvan, et üldiselt oli seal liiga palju emotsiooni ja liiga vähe substantsi, nii et ma parem ei hakka.

h