õhtune aiakastmine on päris zen üritus. vesi pritsib kauni kaarega vooliku otsast, sina seisab ja mõtled elu üle järele. kõrval askeldas siil, kes aia otsas pojengipõõsas elab. tuvastasin ta sealt eile koju tulles. nüüd on meil siis kaks kodulooma. maja taga kompostihunnikus elab rott. kui me maja ees grillime, käib ta meid kõrvalasuvast lillepeenrast võõrasemade vahelt piilumas.

homsest alates siis jällegi see hoopis isemoodi zen. kolme tunni pärast pean ärkama, et raske rattaga läbi vaikse linna balti jaama valga rongi peale jõuda. ja sealt edasi juba lugazi ja riia ja kuramaa ja ventspils ja saaremaa laev. loodetavasti. päike lõõskab ilmselt nagu loom ja lätlased tõmbavad naha üle kõrvade, aga misteha.

kohtume kolmesaja kilomeetri pärast,

h