parlamendi arvutitest ei saa blogida, sest millegipärast ei ilmutu bloggeri lehele minnes brauseriaknasse "ok" nupp sinna kasutajanime ja salasõna lahtri kõrvale. edasise vaikuse vältimiseks pean endale ilmselt hankima publisheri.noh, selle, kes läheks ja "publish post" nuppu vajutaks vajaduse korral.

aga ma arvan, et väga mõnus oleks, kui kogu aeg olekski nii, et kusagil taustal tiksub mingi riikidevaheline jalgpallimäng (noh, et ei oleks mingi täitsa suvaline türgi kolmanda liiga mäng, vaid ikka siuke, kuhu saab möödaminnes veidi emotsionaalselt investeeruda). sellesmõttes ka sobilik spordiala, et selle jälgimisega võib vabalt suvalisel hetkel liituda, mäng ise on piisavalt pikk, et tõenäoliselt jõuad sa sellesse veel sisse elada ja punktiarvuestus selline, et otsustavad hetkel võivad täitsa vabalt olla veel ees. reedel, nähes jalgpalli neljas erinevas riigis, sai rahvaste sõpruse element asja juures küll ilmselgeks. neljapäeval strasbourgis leidis saksa/prantsuse/jne seltskond küll ühise keele vastumeelsuses inglismaa suhtes, aga nende võidu üle keegi siiski pisaraid valama ei hakanud.

selleks ajaks kui ma frankfurti jõudsin, oli argentiina juba kaks väravat teinud. tshekkinni ajal lisandus veel üks, ajaleheputkast väljudes nägin neljandat väravat ja viiendale ning kuuendale elasime juba kõik naerulaginal kaasa oslo lennuki ootesaali suuri ekraane vaadates. tore oli vaadata, et saalitäiel inimestel nii lõbus oli. jalgpallivaatamise võimaluste vähesuse üle frankfurtis küll kurta ei saanud. oslos ootesaali jõudes olid holland ja cote d'ivoire (mitte siis elevandiluurannik või norsuluuranniko, onju? huvitav, kas spordikommentaatoritele on antud eriluba neid endise nimega kutsuda?) lõppseisu juba fikseerinud. ja mehhiko ja angoola mängu lõpuminutiteks olin ma juba omas voodis.

h