nüüd, kui ma olen asunud pikematele retkedele, on lõpuks ennast ära tasuma hakanud ka see suurepärane komplekt kaitsmeid, mille ma koos rulluiskudega ostsin.

kuigi ma mõistan nüüd paremini ka seda erinevates politseiseriaalides korduvalt kuuldud statistikat, et enamik surmaga lõppevaid õnnetusi leiab aset kodus. see fakt võib ameerikamaal küll rohkem kinnitust leida kui siin, sest ameeriklased on tuntud selle poolest, et nad oskavad väga loomingulisel, ma ütleks lausa idiootsel viisil surma saada (ja siis on neil kohe käepärast ka statistika selle kohta, kui levinud antud suremisviis on). kahjuks olen ma selle sünnipäevaks saadud bill brysoni raamatu välja laenanud, muidu saaks kohe siin ka humoorikaid näiteid tuua.

üleeile sõitmast tulles kodu uksest sisse astudes sõitsid uisud mul ootamatu teekattevahetuse tõttu jalge alt ära ja ma kukkusin, kuklaga üsna muljetavaldavalt vastu esiku kena valget kiviseina. natuke aega nägin tähti ja linnukesi, siis pilt aegamööda taastus. veidi hiljem võis kuklal tunnetada impressiivset muhku.

üldiselt on mõlemal 20kilomeetrisel retkel aset leidnud 1,5 kukkumist, need poolikud peamiselt seetõttu, et on juba üsna hämar ja ma ei keskendu piisavalt sellele, mis on minu ees. ja selliste ettepoole maha viskumiste puhul töötavad kaitsmed imetabaselt hästi. kõige suurem jama ongi pärast seda püsti saamisega. koreograafia peab hästi paigas olema, et teist uisku vertikaalasendisse ajades esimene uuesti alt ära ei sõidaks. kuni ma seal võimlen, täheldan tihtipeale möödasõitvate autojuhtide murelikke pilke. eks ma ise ilmselt oleksin ka natuke mures kui ma tänava ääres siukest abitut rabelemist näeksin.

h