see, kuidas on lahendatud nendest kõnelejatest aru saamine, kelle keel ei ole üks miljonist euroopa liidu keelest, on vahelduv. eile sahharovi auhinna võitja, valgevene opositsiooni juht aleksandr milinkevitsh alustas oma sõnavõttu prantsuse keeles, aga jätkas siis poola keeles, öeldes, et suhtleb selles sama vabalt kui oma emakeeles. rääkis vist tõesti üsna ladusalt. iraani mujahediinide juht maryam rajavi rääkis esialgu ka prantsuse keeles, aga siis läks oma keelele üle (mis keelt iraanis räägitakse, muidu?). ühes vabas kapis olid kaks vuntsidega onu, kes üllatavalt heledal häälel seda eurooplaste tarbeks prantsuse keelde ümber panid. vahepeal läks süsteem sassi ja konsooli ekraan hakkas näitama selliseid sümboleid, milleks ma ei teadnud teda võimelinegi olevat. (üldiselt oli rajavit tõlkides kohati muidugi tunne, et sellel leedu tädil oli õigus. samas pole iraani mujahediinide teema muidugi siin ka päris igapäevane, mistõttu ka muuhulgas näiteks poliitvangide ja hukatute nimed ennekuulmatud tundusid).

aga täna see õnnelik päev, kus saab nina vastu klaasi surudes oma lemmiksoomepeaministrit imetleda.

h