ma arvan, et inimesele, kellel on kalduvus conrtolfreaklusele ei ole midagi paremat, kui olukord, kus ta ei saa absoluutselt mitte midagi teha. distants on nii suur ja ma pole jätnud endale ühtegi vahendit, et seda ületada. hetkel on üldine tendents küll teada (kuigi telefonikõnede intervall on suunaga suurenemisele), aga isegi selle kujundamisel ei olnud mul mingit rolli, ei saanudki olla ja ei saa ka kunagi olema. eile tunnetasin sel puhul teatavaid withdrawal sümptomeid, motoorne rahutus, torked rindkere piirkonnas, taltsutamatu vajadus guugeldada jne. täna on minu peale laskunud rammestav rahu -- it's all out of my hands. sest ma olen ju alati teadnud, mis on sellise olukorra suurim boonus -- mina ei vastuta.

mõnikord on nii lihtne unustada, kui kerge on ennast ilusana tunda...

Emiliana Torrini -- 'Sunny Road'

h