ilmselt oleks ma pidanud oskama märke lugeda juba siis kui ma ürituse-eelses kohvilauas hambad ühte üsna isuäratava väljanägemisega pallikesse lõin ja oma ehamtuseks avastasin, et see koosnes kokkumätsitud kookoshelvestest. pidasin siiski vapralt vastu, et sokutanud suutäit lähimasse lillepotti laulasmaa spa fuajees.

sest lõunasöögiks mööda suurt restoranitreppi üles ronides eristas isegi minu nohune nina õhus ilmeksimatult tilliaroome ja sellel läbitungivusel oli ka põhjus. spa restoran oli saavutanud täiesti uue taseme minuvastases toitlustuses -- absoluutselt iga toidu sisse oli lahtise käega tilli puistatud. seal oli tilliriis ja tillist nõrtav kanakaste ja lillkapsavorm tilliga. sellest, kui entusiastlikult eestis tilli igale poole pannakse (ja ma tõesti olen üritanud juurutada ennast igal pool mainima, et nad mu toidu peale seda ei kallaks, aga kuna ma ise ei tule kunagi sellepeale, et mingi toit tilli vajaks, siis läheb see mul alati meelest), olen ma aru saanud küll, et eesti rahvas heameelega ainult tillist toitukski. aga see lõuasöök, kus konkreetselt iga amps mul selle kõike muud lämmatava tillimaitse pärast suus ringi käis, oli küll kõrgem pilotaazh isegi siinses restoranikliimas.

pärast lõunasööki terrassil istudes avanes armas vaatepilt sellest, kuidas pintsaklipslased paarikaupa mööda rannaliiva jalutasid. midagi selle pildi juures tundus kohatu, aga kuna mu pea oli eskaleeruvast nohust paks, siis ma ei viitsinud eriti juurelda, mis.

h