esimest korda üle pooleteist nädala on natuke rahulikum olla. sest lennukipiletid on kõik ostetud (noh, enam-vähem, frankfurti omad on ainult buukitud) ja hotellid on ka teada ja üldse hakkab minu peale laskuma see vana hea teadmine, et "things have a way of working out". sest vahepeal oli küll tunne, et kogu see euroopas tööl käimise värk käib mul suure kaarega üle pea. et ma ei saa oma logistikat kunagi klappima ja ei leia kunagi strasbourgis endale hotelli ja kui ma tegin selleteemalise meeleheitliku blogisissekande, siis jooksis brauser hetk enne publish post nupu vajutamist kokku ja ma tõesti ei leidnud endas enam jaksu midagi muud asjalikku öelda.

aga viimasel ajal on nagu juba läbivaks teemaks, et see, mis saab pärast kontserti on veel palju huvitavam kui kontsert ise. sest eile tanel padaril oli mingi jube saast soojendusbänd, kes tundus iseendast ebaproportsionaalselt heal arvamisel olevat. ja ilmusid täiesti põhjendamatult ja enamike kohalolijate (kes, muide, olid piinlikult noored) halvastivarjatud pahameeleks keset saali kaks tütarlast, kes piinavalt kaua mingi vihmavulinamuusika saatel väänlesid. padar oli ok, isegi arvestades, et ma pole suurem fänn (tunnistan, et paar lüürilisemat lugu on päris tabavad), aga kui ta niimoodi karjumist jätkab, siis teda enam kauaks pole. eilegi tekkis lõpuks selline olukord, et ta ei saanud enam normaalse häälega laulda, sest seda tal lihtsalt enam ei olnud.

aga mingi seletamatu impulsi ajel suundusime me kohe pärast kontserdi lõppu riidehoiu järjekorda, mitte ei lasknud mõistlike inimeste kombel esimesel ärevusel settida. sest järjekorraks sai seda küll ainult tinglikult nimetada, pigem oli tegemist tihedalt kokku surutud dünaamiliselt lainetava rahvamassiga riidehoiu esises piirkonnas. sellist õlatunnet oma kaaskodanikega pole ammu saanud. minu kõrval trügeleva korpulentsemat tüüpi naisterahvaga asja arutades jõudsime järeldusele, et oleme selle hõõrdumisprotsessi käigus juba märgatavalt saledamaks jäänud. emotsioonid olid ka kõrgel, aga rüseluse üks osapool ei olnud vist hingega asja juures ja teine oleks eelistanud seda jätkata väljaspool antud epitsentrit, nii et see õnneks vaibus enne kui nende poolt algatatud doominoefekt kulminatsiooni jõudis saavutada.

hmm, 'van helsing' pole tõesti suurem asi film...

h