selleks aastaks euroopaga ühelpool. töö lõppes muidugi kõrgel noodil, kui kolmapäevane hääletamine plenaaris (kus muuhulgas see kuulus REACH vastu võeti, millest igal pool nüüd juttu on) oli juba tund aega meie lõunasse sisse sõitnud ja hääletuste kommenteerimise punkti all (mis on selline punkt, kus kasutavad juhust rääkida sellised inimesed, kes muidu kunagi sõna ei saa. ilmselgelt see punkt ei huvita kedagi ja neid sõnavõtte ei kuula keegi) sai muuhulgas neli korda sõna itaalia pensionäride partei esindaja (ja tõesti, kui ta alustas oma sõnavõttu "tänan, et te mulle neljandat korda sõna andsite, härra president", siis pidin ma tegema kõik endast oleneva, et mitte meeleheites täiest jõust vastu kabiini sõrmejämedust helikindlat klaasi viskuda). matti oli ka plenaarisaalist jalga lasknud enne kui mina kohale jõudsin, nii et ainukeseks kohatud soome peaministriks jäi anneli, kes ka parima tahtmise juures lemmikuks ei kvalifitseeru. saalis kablutas seeeest ringi alexander stubb, kes täiesti ootamatult eesti kabiini eest läbi jalutades mulle silma pigutas. see siiski ei lohutanud.

järgmisel aastal ootan põnevusega seda hetke, kui mul õnnestub esimest korda kavajärgsest liiklusvahendist maha jääda. kogemus näitab, et see saab olema ilmselt mind kodu suunal transportiv vahend. eile hommikul oli vaja olla kell pool üheksa frankfurti suunduval bussil. suurte pingutuste ja eneseületuste tulemusel astusin paar minutit pärast kaheksat liftist välja ja avastasin, et aset on leidmas suuremat sorti eksodus hotellist -- kogu fuajee oli paksult täis ennast meeleheitlikult välja tshekkida üritavaid inimesi. olgu see mulle õppetunniks, et isegi kui saabud hotelli kella ühe ajal, eesti tõlkide jõuluõhtusöögilt kohalikus ukraina söögiasutuses, on mõistlik tshekkout siiski siis ära teha. lõpuks sain umbes seitse minutit enne poolt sealt siiski tulema ja kihutasin ummisjalu bussipeatuse poole. maha ei jäänud. seekord veel. eelmine napp pääsemine oli kunagi oktoobris, kui ma 35 minutit enne lennuki väljumist brüsselis lennujaama jõudsin. järgmisesse ma enam eriti ei usu.

praegu peaksin ma õigupoolest muidugi hoopiski olema paar minutit tagasi väljunud narva rongi peal, et rändava remondibrigaadi koosseisus jõhvi poole sõita. kuna aga mul ei õnnestunud veerand tunni jooksul umbes kümnekonnast taksofirmast taksot saada, siis loobusin sellest plaanist vaikse õhtu kasuks kodustes tingimustes. piinlik lugu, aga tunnen ennast sellepärast jube hästi.

h