ajalooline päev -- täna esimest korda pani rahvusvaheline organisatsioon mind nutma. ma arvan, et on ainult aus, et selle au sai endale euroopa liit, minu kõigi rõõmude ja murede allikas (noh, mitte päris kõigi, nagu õhtupoolik näitas).

bürokraatia hammasrattad on imetabased ja ma arvan, et see oligi pigem olukorra absurdsus, mis mul pisarad silma tõi. tahtsin teha oma tööandjale ettepaneku, et selle asemel, et sundida mind sõitma laupäeval läbi kopenhageni brüsselist tallinnasse ja pühapäeval läbi stockholmi ja frankfurti tallinnast strasbourgi ja selle kõige eest plekkida, võiksid nad hoopis kinni maksta minu rongipileti pühapäeval brüsselist strasbourgi ja laupäevaõhtuse hotelli. siin kutsutakse sellist asja hellitavalt atrikkel üheteistkümneks. rahuloleva olekuga onu tegi mõned kiired segased arvutused ja jõudis järeldusele, et minu siinhoidmine oleks neile umbe 10 eurot soodsam kui see, et nad sunnivad mind terve nädalavahetuse euroopa õhuruumis veetma ja seetõttu mitte piisavalt lucrative deal nende jaoks. sellepeale lasin voolata mõnel pisaral, käisin korra kempsus ja suutsin seejärel olukorda talle niipidi selgitada, et anda mulle oma õnnistus. kuna ma aga töötan sel nädalal ühe institutsiooni heaks ja järgmisel teise, siis tuleb mul homme kohtuda veel ühe endast kõrgel arvamusel onuga (kelle kohta ma pole ühtegi head asja kuulnud), et ka teda veenda.

aga vähemalt järgmiseks neljaks ööks olen tagasi hotellis.

h