neljapäevaõhtune rong brüsselist luksemburgi oli puupüsti täis kui ma sinna peale sain. kuna kohver tegi mind veidi kohmakaks, siis ei hakanud väga seal ringi turnima ka, et näha, kas teisel korrusel on mõni tühi koht. ülejäänud minu jaamas peale tulnud inimesed, ronisid sealt sama targalt alla tagasi seetõttu oletasin, et ruumi pole. sättisin ennast siis istuma vahekoridori vastasukse juurde trepile. koht ei tundunud ülemäära turvaline, sest kuidagi ei saanud garanteerida, et järgmises peatuses ei avane uks minu poolt ja ma sealt pikemata välja ei pudene. rong hakkas juba liikuma, aga jäi siis uuesti seisma. konduktor avas ukse, ukse taga oli onu, kes küsis prantsuse keeles, et kas see rong läheb mingisse jaama. konduktor vastas, et ei lähe. onu ütles, et okei siis, bon voyage ja saime minema. teises jaamas sain juba toolile istuma, namuuris läks rong hoopiski tühjaks. kui olime paar peatust sõitnud, meenus mulle dagmari hoiatus, et ma peaksin välja uurima, kas vagun, milles ma istun ikka sõidab luxi või haagitakse ta kokkuhoiu nimel kusagil poole tee peal kolonnist lahti. midagi teha enam ka polnud, lootsin siis selle peale, et ehk konduktor oleks mind kuidagi hoiatanud kui ta mu piletit kontrollides nägi, kuhu ma teel olen. ja kohale ma ju lõpuks jõudsingi.

elu on muidugi vahva, kui on inimesi, kes sind igal pool vastu võtavad, majutavad ja meelelahutuse eest vastutavad. ilm oli täna küll nukralt sompus, aga see andiski võimaluse minna kinno borati filmi vaatama. kohati oli muidugi ikka väga piinlik, aga tegelikult oli siiski vinge. kohalikus hiina restos olime ainukesed kliendid ja tekkis ka oht väikese keelebarjääri tekkimisele, aga selle saime õnneks siiski ületatud. õhtul pidime veel välja minema, aga viitsimine sai lihtsalt otsa.

homme edasi strasbourgi. kuna hotell on jälle mingi enneolematu, pean kellakolmese rongiga minema. järgnevateks päevadeks on mind statsionaarselt alde fraktsiooni külge kinnistatud. nämm.

h