kontserdikülastavus on viimasel ajal olnud üllatavalt tihe. isegi võttes arvesse, et jazzkaar käimas on. sest esiteks olen ma rohkem tugitoolist või ipodist muusikanautleja kui innukas headbangija kontserdilavade ees (mistõttu jazzkaare kava vaadates välistasin kohe rock cafes toimuvad asjad, kuna see on minuarust väga ebamugav koht muusika nautlemiseks) ja teisest küljest olen ma rohkem nagu heade kavatsuste kui tegudeinimene. aga seekord on täiesti juhuslikult juba kolm kontserti hinge taha saadud.

eelmise pühapäeva liisi koiksoni "väike järv" jõhvis oli nunnu. selja taga istunud väike poiss laulis elisa-laulu ridade lõppe kaasa. ikka et "heaaaaad" ja "reaaaaad". pärast jäi õnneks magama. pärast piia tegi kontserdimajas tuuri ja jõudsime veel hetk enne konsumi sulgemist poodi jogurtit ja veini ostma.

no99's istusime kajaga trepi peal, sest selleks ajaks kui me kohale jõudsime, oli all juba kõik hõivatud. aga kuna sealt trepi pealt ikka lavale liiga hästi ei näe, siis unustas enamik seal istujaid vist, et nad on kontserdil, mitte ei tshilli niisama ja põhimõtteliselt lahendus sellele, kui muusika kõvemini mängima hakkab, on ise kõvemini rääkima hakata. ja nii ma mõistan täiesti jürmo eesperet kui ta ükshetk püsti tõusis ja teatas, et kuna esinejad hästi iseennast enam ei kuule, siis võiks need, kellel on tähtsamaid või huvitavamaid jutte rääkida, seda näiteks ülakorrusel tulettruumi esisel alal teha. kuigi üldiselt tundub ta ikka natuke kurjakuulutav oma pikkade pulkas juuste ja kipras kulmuga. kontsert seeeest oli väga sümpaatne (eriti kui me ennast lõpupoole kokku võtsime ja alumisel tasandil enale pool ruutmeetrit põrandapinda välja võitlesime. tütarlaps, kes seal lauluga tegeles (hea lugeja abiga on selgunud, et tema nimi on kadri voorand), oli igatahes küll muljetavaldav.

ja eile sattusin puhta kogemata ikkagi rock cafesse 'the bad plus' nimelist kollektiivi kuulama. rock cafe muidugi üllatas toolidega, millel istuda ja kuna kontserti andnud poistes oli ka pauerit (trummar dave king on ilmselt kõige paremini võrreldav duracelli jänesega) ja mõnusalt eklektiliselt voolavaid viisijuppe, siis oli jällegi väga hea kogemus.

h