tulenevalt viimasel ajal üha hektilisemast elustiilist ja ilmselt ka meelelaadist, on minu eluruum omandanud teatavat kriisi iseloomustava väljanägemise. sellise sisedekoori kujundamine ei ole olnud keeruline -- lihtsalt erinevatest lähetustest saabudes on vaja kummuli keerata reisikott, et siis päev või paar hiljem uuesti lahkudes noppida sealt välja vajalikud esemed, täiendada antud komplekti millegi vastavale väljasõidule iseloomulikuga ja jälle uttu tõmmata. kodus olles jätkub vunki peamiselt ainult selleks, et lükata voodilt sinna kukkunud esemed (sisseharjunud laia käeviipega) ja ise asemele kukkuda.

neljapäeval tegin punamütsikest ja sammusin läbi metsa haigele vanaemale külla, kaasas toidumoon, mille ema oli mulle kaasa pannud ja seljas mind uduvihma eest kaitsev punane kapuutsiga kilekeep (hundi mittekohtamine muidugi jättis sellesse võrdlusse sügava lünga. isegi e. ei helistanud). reede õhtuks sõitsin pealinna tagasi, sain kodus olla tunni, siis oli vaja sünnipäeva tähistama minna. veidi enne kahte tuline piiaga jala amiksist koju ja juba poolel teel kippus silm kinni vajuma ja sammus ei olnud seda endisaegset reipust, pannes meid imestama, kuidas kõrge vanus meile nii märkamatult ligi on hiilinud. hommikul käsmu tõlkimislaagrisse, öösel kestis loba pikemalt ja täna koju naastes olin sunnitud tegema kolmetunnise pauernäpi.

järgmine nädal on viimane hooajaeelne ja tempo ei näi raugevat. seejärel läheb asi muidugi täiesti käest ära. kuna juunikuus sai lennukiga lennata rohkem kui rubla eest ja hiljutised sündmused on kuuldavasti lennundustöötajad vähe närviliseks ajanud, siis olen üritanud septembris oma viibimist euroopa õhuruumis minimeerida. seetõttu vähenebki minu aeg kodumaa pinnal septembrikuus umbes neljale päevale. tõenäosus muidugi on, et selajal kui mina erinevates euroopa linnades kohvri otsas elan, vahetuvad aastaajad minu kaasasolevale garderoobile ebasoodsas suunas.

h