jah, ausaltöeldes on suvepuhkus pikale veninud küll. ja praegu on ka mõningane peavalu. mis võib tuleneda klassivenna osavalt miksitud kuubaliibredest või siis ka lihtsalt sellest, et kell on öö ja mul on täna olnud veho-eesti hoolduskeskus ja klassiõhtu ja peale selle on mul peas umbes miljon juukseklambrit, mis mu paruka kuidagimoodi kuklale kinnitab.

kõigepealt oli riia-ventspils-saaremaa-hiiumaa, millest ehk kunagi veidi hiljem. eelmine aasta läks reisikirja publitseerimisega veidi kehvasti, sest keegi lihtsalt ei kirjutanud seda. seekord suutsin ikkagi enamvähem härjal jooksvalt sarvist haarata. projekt vajab küll veel mõningast nikitsemist, aga selleaastane rattamatka reisikiri peaks siiski publitseeritud saama.

siis oli tallinn-helsinki-stockholm-göteborg-stockholm-helsinki-tallinn. umbes täpselt niimoodi, minimaalsete peatustega. igas perekonnas on omad kiiksud ja vussis närvidega indiviidid. meie omad on õnneks peamiselt rootsis. enne lahkumist sai siiski veedetud üks sume õhtu stockholmi külje all. rootsi laeva diskos oli hea bänd ja uskumatult saast mustkunstnik. soome laevas oli lihtsalt soome pööbli üledoos. sööklahinnad annavad siiski tallinna parimatele restodele silmad ette. pippuripihvi on 250 krooni.

järgmiseks oli vist aegna. enne seda oli reedeõhtune von krahl ja kaklevad paarid, kes muutsid minu vajaduse püsisuhte järele vähem imminentseks. vihma ka sadas, muidu oli lahe. pool neli tuli mulle osmani kebabi juurde järele väga ilus taksojuht, kes rääkis, et taksosõit on tal rohkem siuke suvine hobi. et talvel on ta kristiina shmiguni tiimis. aga aegnale viisime kringilt ja aegnal jõime iizibriizi suvejooki ja ühtegi puuki ei saanudki. juku viis ja tõi.

siis oli kaks päeva topus, mis möödusid peaasjalikult maja ees päikse käes madratsil erinevaid lamamispoose võttes. päiksekreemiga ei hakanud vaeva nägema, sestap kõrbend sääred ja õlad. pool raamatut sai läbi.

ja noh, nagu öeldud, täna kõigepealt veho-eesti hoolduskeskus. arvestades, et avalik esinemine on arvestatav osa minu tööst, on muidugi piinlik see, kuidas ma seda kardan. ja siis ma seisangi seal keset suurt ruumi ja mulle meenuvad kõik need põhjused, miks ma poleks pidanud seda tööd vastu võtma. aga kuna inimvaatlused on jällegi mu lemmikhobi, siis meenuvad mulle ka need põhjused, miks sellised eesti tööotsad mulle meeldivad. ja noh, üldsegi, kui paljud saavad öelda, et nad on citroeni kõige peadirektorimale peadirektorile kõrva sositanud? pressikal osalejate nimekirja vaadates selgus, et üks kahest ajakirjanikust on minu põhikooliaegne esimene crush. arvestades, et hoolduskeskuse avamiselt liikusin sujuvalt kohe edasi klassiõhtule klassijuhataja suvilas, tundus see ainult kohane.

aga selle klassiõhtuga on küll nii, et iga kord kui sa arvad, et oled jõudnud sinnamaale, et sulle tundub, et sa oled endale piisava kaitsekihi tekitanud, saab sulle selgeks millistest rongidest sa oled lootusetult maha jäänud. aga eks see tunne ilmselt oleneb sellest, millise mulli sees parajasti ringi sõita. sest ma olen igapäevases slus ümbritsetud takeyourtime inimestega, aga klassikaaslased on valdavas osas küll takentheirtimeandrunwithit. nii et võibolla peaks selles püsisuhte asjas siiski jällegi ümber mõtlema?

h