hommikul hotelli kôrvalt kaubanduskeskusest süüa ostes jäin jälle keelebarjääri taha. vôiks ju tunduda täiesti loogiline, et prantsusmaal räägivad inimesed prantsuse keelt, aga mind tabas see küll täiesti ootamatult. kuna minu vähene prantsuse keele oskus blkeerub täiesti ära niipea, kui keegi sujuvas prantsuse keeles minu poole pöördub, siis muutun ma äärmiselt ebaviisakaks -- suures innukuses ennast arusaadavaks teha hakkan ma kasutama vôimalikult minimalistlikku keelt (kombineerituna rahvushavelise kehakeelega, kus vôimalik), mis tähendab, et automaatselt kaovad minu kônepruugist kôik viisakusväljendid (palus, tänan jne.). täna siis, selle asemel, et lihtsalt oma singisaia haarata, sain leti äärest lôpuks tulema terve einega. puuviljakook ootab siiani kotis tarbimist.

kuna strasbourg on strasbourg, siis ei saa siin vist kunagi käidud ilma hotellielamusteta. eelmine kord oli mul täiesti viisakas hotell kaks kilomeetrit linnast väljas, nii et ôhtul raudtee- ja maanteesildade alt koju minek vôttis veidi kôhedaks. seekord on siis lokatsioon täiesti viisakas, aga hotell ise näeb välja nagu ta ei oleks veel päris valmis. tuba on igavene suur, aga mööblit pole sinna eriti jagunud. seina peale on küll kinnitatud kaheinimesevoodi peaplaat, aga selle all kükitab ônnetu kitsas lavats. eile ôhtul keerasin voodi vähemalt teistpidi, nii et saan pead vastu seda suurt plaati toetada. dushikardinat ei ole (veesurve seeeest on muljetavaldav), ka ei suutnud ma tervest majapidamisest tuvastada ühtegi prügikasti. ise stiilipuhtaks jäädes avastasin hommikul dushi alla minnes, et olen kaasa vôtnud kaks juuksepalsamit ja null shampooni. samas, pole môtet viriseda, sest juba puhtalt isikliku hotellitoa olemasolu, pealegi veel sellise, mis ei asu 10 kilomeetrit linnast väljas maantee ääres, on siin linnas selline luksus, mida kôigile ei jagu.

parlament ise on hetkel veel veidi kummituslik, sest esimene sessioon algab alles täna kell viis. tund aega tagasi tôlkide tohutusse arvutituppa sisse astudes tundus mulle hetkeks, et olen sattunud sinna lasteraamatusse, kus palle kôik inimesed minema soovis. siin toas on julgelt üle saja vilkuvate tulukestega arvuti, aga täielik inimtühjus. juba maha istununa nägin, et kôige tagumise arvuti taga on siiski ka üks meesterahvas. minu esimene töö algab täna kell pool neli. pärast seda pean kellelgi sabast kinni haarama ja paluma tal mulle näidata, kus asub plenaarisaali tôlkekabiin, sest homme kell 9 pean ma juba seal asjalikku juttu ajama.

h