ma elasin terve oma lapsepõlve ilma ühegi sahtlita. esimesed sahtlid sain ma oma kasutusse alles siis, kui ma ülikooli läksin ja siis ei olnud need ka minu omad, vaid kuulusid selle kirjutuslaua juurde, mis minu esimeses üürikas oli. nüüd võin siin oma uues toas ringi vaadates kerge vaevaga juba kaksteist sahtlit loendada. juba selle järgi võib tunnetada teatavat järsku tõusu elukvaliteedis. nagu ka selle järgi, et kui ma kell 18.02 rahvusraamatukogus laua tagant püsti tõusen, siis olen ma juba pool seitse jala kodus.

nüüd on probleem ainult selles, et mul ei ole siin ühtegi riiulit. ja pooled mu asjad on endiselt mustakal. pluss, kui tekib tungivalt vajadus midagi telekast vaadata, siis pean ma ka sinna minema. seda vajadust eriti tihti õnneks ei teki, aga täna näiteks oli selline olukord. pärnu maantee oli viru ringist kuni tammsaare tee viaduktini ühtlaselt paduumbes, pärast seda läks natuke lahedamaks (ilmselge märk sellest, kuidas tallinna praegune liiklusskeem ei suuda seda suurenevat jõukust varsti enam hallata).

koju jõudes investeerisin neli tundi oma elust ja väärtuslikust teaduse tegemise ajast tennisemängu, kus oli küll palju draamat ja mis murdis mu südame, aga päris hoogu kunagi sisse ei saanudki (ilmselt oleks mu süda muidugi murdunud ka siis, kui safin oleks finaali jõudnud, sest kõigi eelduste kohaselt olen ma selle ajal veel jalgrattamatkal. nüüd vähemalt on üks tähelepanuhajutaja vähem). ja siis tulin bussiga veerenni tagasi, mis tänu suvisele aastaajale ei olnud eriti piinarikas ettevõtmine. kristiine keskuse juures üritasid mingid noormehed välgumihkilga süüdata seda grilli, mis suurtel reklaamplakatitel kanakoibade all on.

h