ühest küljest muidugi täiesti ebaõnnestunud nädalavahetus. sest peale skoorimatuse globaalsel skaalal (mis iseenesest ei ole ju mingi eriline ebaõnnestumine, pigem tavaline asjade seis -- liiga palju skoorimist erinevates eluvaldkondades devalveerikski selle väärtust), sisaldas see ka närvidemängu ja emotsioonidevikerkaart teemal "tuleb jaht või ei tule?" ning öö vastu pühapäeva leidis mind vastavale kellaajale mõeldud klubist pattaya, kus santraibi viiest liikmest esines vaid kolm (ja täna lugesingi õhtulehe kaane pealt, et laura riputas viiuli varna) ja kuna minu rattamatka standardvarustusest puudusid kahetsusväärsel kombel nii miniseelik kui rihmikud, olin ka täiesti ebainspireerivalt rõivastatud. õnneks ei jõudnud see sajakroonine, mis zeppelini rahaautomaadist minu taskusse ja mõni hetk hiljem ööklubi kauni piletimüüja näppude vahele rändas, mulle selle ajaga veel liiga hingelähedaseks saada. ja põhilise toitlustaja tiitli peale on käinud tihe rebimine macdonaldsi ja statoili vahel (olen aru saanud, et hamburger on ka üks nendest asjadest, millest vanusega välja kasvab -- nagu poppmuusika ja akne -- kunagi tundus väga hea, nüüd konstateerisin, et haiseb ta igatahes küll vastikult). peab siiski tunnistama, et ikaldus tipnes reisil tartust tagasi tallinnasse, kus rauteejaamas ilmnes, et tartust jõgevale viib mind ja minu kaheksat kompsu (lugesin kokku -- koos rattaga oli kaheksa) meeldiv maaliinibuss. ja kui mu olukord mulle seal bussitrepil loksudes juba maksimaalselt halenaljakas tundus, selgus, et jõgeva perrooni ja rongipõranda kõrgusevahe on vähemalt kaks meetrit. kui keegi lahke noormees poleks mind aidanud, kõlgutaksin ilmselt siiamaani rongi ukse peal jalgu ja minu jalgratas ripuks mul nukralt esiratastpidi käes.

teisest küljest muidugi üks paremaid nädalavahetusi üle tüki aja. sest rattaga sai sõita ja kui piisavalt valgeks läks, sai telk marjapõõsaste vahele üles pandud ja vastu katust rabiseva vihma saatel kella poole üheni magatud. poisid olid vahvad, klubis pattaya polnudki ma kunagi varem käinud, lennundusmuuseumis samuti mitte. kuigi pärast laupäevaöist kellaviiest kojulaekumist oli järgmisel hommikul hing natuke hell (aga mitte miskit, mida rohke veetarbimisega ei parandaks), oli seekord siiski tegemist light tüüpi ettevõtmisega. ilmselt ongi jätkusuutlikkuse mõttes hea, kui traditsioonilised ettevõtmised ikka ja jälle üllatavaid pöördeid võtavad. kogu ürituse ainukeseks miinuseks võibki pidada laupäevahommikust peataolekut teemal, kas minna edasi (lt.k "eidazi") või tagasi (lt.k. "tagazi"). edaspidi tulekski lähtuda pigem tõsisasjast, et "kui vihma sajab, siis me ei sõida" (ehk siis ümberpööratult -- kui me sõidame, siis vihma ei saja), kui ilm.ee'st. ja rongis, kui ma selle peale lõpuks sain ja ennast pingi peale kerra tõmbasin, mängisid sõjaväest tulnud poisid kitarret ja laulsid, et "ei ole maaaa/veel selles eaaaas".

see, muide, olen mina.

ja möödunud toredate aegade auks, aga eriti antud traditsiooni minevikule, olevikule ja tulevikule mõeldes,

Münchener Freiheit -- 'Keeping the Dream Alive'

h