samal ajal kui viimnepäev paratamatult läheneb, liiguvad oskused oodatult allamäge. eile rahvusraamatukogu salle francaise'is liinaga järeltõlget proovides selgus, et iseenda kirjaoskuslikkust ei tohi kriitilisel momendil kunagi iseenesestmõistetavalt võtta. esimene kõne läks sisseharjumiseks, teise ajal sai juba ka pilgu paberilt hetketi üles tõsta, kolmas juba enam-vähem sujus. ilmselt peab esmaspäeval brüsselis rue selleljateisel samuti soojenduseks suvalisi euroametnike vestlusi pealt kuulama ja neist kiirmärkmeid tegema. pooleaastase märkmetegemise pausi ajal on minu varamusse tekkinud selliseid sümboleid, mida ma ise hiljem paberi pealt enam lahti mõtestada ei suuda.

miljoni dollari küsimus on muidugi see, mis saab edasi. et siis pärast seda eksamit. et siis minu eluga. oht on, et tuleb vastu võtta mingeid otsuseid. brrrr, ma parem ei mõtle sellele praegu.

h