kõigepealt olime me piiri ääres. tumedate ülikondadega meestel hakkas pikapeale palav ja kuigi teiselpool tõkkepuud oli ilmselgelt näha kaks oodatavat bussi, säilis status quo siiski peaaegu tund aega.



siis me sõitsime bussiga ja enne kui ma arugi sain, seisime me estriga järsku kõrvuti sangaste lossi trepi peal ja ester muudkui ütles eesti keeles, et teretulemast leedu ja türgi põllumajandusministrid ja mina korrutasin seda takka inglise keeles järgi ja ago gashkov või kesiganes see ak lõunaeestimees on, oli suunanud meie peale oma kaamera ja nii ma tänaõhtusesse ak-se sattusingi.



siis me sõime sangastes lõunat, mina ja ester ja kazimiera ja see türgi mees ka, intiimses õhkkonnas. pidin türklastele veel kinnitama, et salati sisse ei ole salakavalalt sealiha peidetud. ester küsis, et mis teil türklastel põllumajanduses peamine suund on ja türklased vastasid, et lehmadega peamiselt jandavad, aga lammast ja kana ikka kasvatavad ka. neil sellevõrra kergem, et seakasvatusega pole vaja vaeva näha.

siis me jätsime estri sinna ja läksime mööda valgamaad rallima. ühelt taluõuelt teise. ikka vilkuritega politseieskort ees ja meie ilus hall buss järel.



nägin ennenägematuid asju. kuidas kuuskendtuhat kana muneb liinile ja munad siis sealt liinilt ilusti karpidesse lähevad. ja kuidas lehmadele tehakse karusselli, mille käigus nad märkamatult ka ära lüpstakse. valgamaalane oli kohale tulnud ja klõpsis muudkui pilte teha.

kazimiera (taasiseseisvunud leedu esimene peaminister, nüüd siis rohkem põllumajanduse peal) tundis muret, et kas lehmadel ei tule niimoodi laudas istumisest stress (kaarin pärast tundis muret, et kui lehmi niimoodi karusselli peal lüpstakse, kas piim siis võiks ei lähe). aga muidu oli kazimiera funky ja tal oli vingem telefon kui mul.



siis me saatsime bussid jälle lätti tagasi ja tulime ise otepääle. seal lugesin natuke karupesa kiige peal national geographicut, kuni tunnetusraja inimesed mulle järele tulid ja mind tartusse sõidutasid. siis me mingi hetk olime emajõe biitshil ja sõime jäätist ja kooki, kuigi oli juba jahe ja olid sääsed. sits pidi ka kingad jalga panema.



ja siis edasi sulab kõik juba natuke ühte. ma tean, et me vaatasime, kuidas keskealised sheikspiiris tantsisid ja siis me jõudsime täpselt punktide andmise ajaks zumi ja oleks spontaanse kokkuleppe tagajärjel äärepealt pidanud riiga kontserdile minema, aga õnneks läti ei võitnud. ja siis meid oli järsku palju rohkem ja kell oli öö ja mulle kippus lst liigmugavatel diivanitel kangesti uni peale.

ja ohimet, koju jõudes oli kell jälle kolm. oleks ma hommikul ärgates teadnud, et pooltki selline päev tuleb...

h