minu ja beriti vastastikkustel külaskäikudel on üks oluline konks -- pärast peab läbi szolnoki koju minema. just hetk tagasi läbisin selle muljetavaldavat kiirust arendades. kogu ümbritsevat arvestades on see koht täielik anomaalia -- 100 meetrit ükskõik millises suunas sellest ei tunne ma oma kodukandis enam mingit hirmu. aga szolnok muutub iga aastaga aina kriipimaks. nüüd ei tööta seal isegi pangaautomaat enam juba mõnda aega, aga ilmselt kardavad hansapanga töötajad päevaselgi ajal sinna tulla.

szolnoki pärl on restoran 'izmir' (varasem restoran 'szolnok'), mis on selline imetabane koht, kust saab kõike. suured sildid teavitavad, et "hiina, india, tai toit. müüme kaasa" ja "igal õhtul tantsi muusika" ja "saun, karaoke". tänagi sealt möödudes võisin tõdeda, et karaokevõimalust kasutatakse seal jõudsasti -- avatud uksest kostis mingi valju venekeelne jorin. ausalt, mulle peaks vist päris palju peale maksma, et ma sinna sisse astuksin.

h