mul on üks sõber. mõnikord ta küll teeb liiga palju ja mõnikord on ta segaduses ja ei tea, mida teha. aga samas on ta siiski kõige parem positiivsete üllatuste genereerija, keda ma tean ja võimeline tegema väga laias sortimendis asju lihtsalt sellepärast, et ta arvab, et teistel oleks sellest hea meel (või et tal endal oleks hea meel, kui talle midagi sellist tehtaks). nii et iga kord kui see juhtub, hakkab mul natuke häbi sellepärast, et kui mul endal on võimalus ja keegi, kellele seda teha, jääb see tihtipeale tegemata, kas laiskusest või isekusest või lihtsalt sellepärast, et ma ei pane neid hetki tähele. nii et kui te leiate välismaal vireledes oma postkastist shokolaadi või juturaamatu või tehakse teile ülikooli lõpetamise puhul kollaazh fotodest või kingitakse kaks pöffi piletit, siis võib olla päris kindel, et asja taga on just tema. ja kuna ma olen alati sakkinud aitäh ütlemises, siis teen ma seda siin ja nüüd ja suurelt. AITÄH, KAARIN!

h