eile kohtasin nõmme ujulas oma kolmest pinginaabrist kahte. üks ei tundnud mind ära, aga ta on ka alati lühinägelik olnud. kolmandat pinginaabrit nägin nädalavahetusel, kui tegime klassiõdedega väikese koosviibimise, mis oli tore ka seltskondliku külje pealt, aga kujunes eriti vahvaks sellepärast, et kui ma kell 1 koju jõudsin ei jäänudki muud üle kui otsemat teed voodisse suunduda, sest maailm käis ringi. vahu- ja punase veini kombinatsioon on magic. tegelikult ka. aga selline kohtumiste jada ning kõrvalepõiked mineviku radadele on ilmselt veel üks osa sissejuhatusest järgmisel nädalalõpul aset leidvale kooli juubelile.

ujumise kohapealt jällegi segased tunded. kohale jõudes ei olnud seal meie jaoks piisavalt naiste kappide võtmeid, nii et pidime veerand tundi passima. aga basseinis ei olnud neid naistehorde siiski näha. muidu oli kõik seekord enamvähem tsiviliseeritud, isegi suurel vuntsidega onul meie rajal ei olnud jalas mitte need napid bodybuilderi spiidod, mida ujula administratsioon oma näitlike joonistega fuajees propageerida püüab, vaid midagi tsiviliseeritumat. kõige lõpus siiski ilmusid välja kaks süüdimatut tütarlast varastes 50ndates, kes rõõmsalt risti üle radade sulberdasid ja selle eest jooksvalt sõimata saanuna kelmikalt itsitasid.

ok, salsaller ja driimbiigbänd nüüd.

h