täna õhtul rattaga sõitma minnes tabasin ennast avastuselt, et tallinnas on üles kasvanud inimesi, kelle lapsepõlv on olnud hoopis teistsugune minu magala-lapsepõlvest. et ongi lapsi, kes on üles kasvanud kesklinna tagahoovides ja kelle lähim toidupood on stockmann. ei noh, ilmselt ma ikka teadsin seda varem ka, aga ma polnud vist seda kontrasti niimoodi tabanud. huvitav, ilmselt olen ma siiski getos üles kasvanud, kuigi mustamägi on mulle alati armas ja turvaline tundnud.

selle nädalavahetusega saime praktiliselt ära kolitud. nüüd on seal ainult vanad tühjad kapid ja veidi äravajunud diivanid. ma arvan, et ma siiski ei kujuta endale ikka veel päris selgelt ette, et minu päriskodu ei ole enam seal. ma ei ole seal kuus aastat püsivalt elanud, sellepärast ei taba see mitte-pidevalt-sealolemine mind ilmselt samamoodi nagu näiteks sandrat, aga sealt on ikkagi sada aastat mälestusi.

h