näedsa, jälle üks kraad käes. viimasel ajal tuleb neid lausa robinal. diplomile, öeldi, mine ise kunagi juuli keskel õppeosakonda järgi.

niisiis olen üldiselt veetnud aega oma uue mänguasjaga jahmerdades (ausalt, see on vist küll kõige ilusam ost, mille ma teinud olen. karp oli ka selline nagu oleks sinna pakitud peened juveelid).

hansapäevad, kui sellised, on ideena vahvad, aga siiski mitte minu tass teed (aga igasuguste massiürituste mõnu on mulle pärast peer pressurei leevendumist alati mõistatus olnud -- ma ei ole vist käinud ühelgi suurel kontserdil, kus ma oleks suuremat elamust saanud kui sama artisti plaati kodus tugitoolis kuulates. laulupidu on vist ainukeseks erandiks siikohal. hence muidugi vajadus ülalmainitud aparaadi järele).

ja internetist avastasin sellise päris huvitava jutu wimbledoni kohta.

The irony, of course, is that Wimbledon grows in prestige as it declines in importance. Grass is to tennis what vinyl now is to music. No one grows up playing on grass anymore, and apart from a few Thurston Howell-types in Newport and Haverford, hardly anyone plays on grass, period. The pros wouldn't set foot on the stuff but for Wimbledon, and the grass-court season, such as it is, now consists merely of two weeks of Wimbledon tune-up events.

aga kahju ikkagi, et ma seda ei näe. hetkel allesjäänud kolmest mängijast ei ole ma igatahes roddicki poolt. johanssoni poolt võiks ju sellepärast olla, et ta on underdog. küll juba suure slämmi võitnud underdog, aga underdog siiski. federer ilmselt võidab.

h