mulle iseenesest meeldivad need auhinnahooajaks kivi alt välja tulnud väiksed filmid, kus ongi kolm ja pool tegelast (kellest ühte kehastab paratamatult hope davis, kellel, nagu praegu selgus, on minuga samal päeval sünnipäev) ja väga konsentreeritud süzhee.

kipub olema nii, et ma vaatan selliseid filme üsna vahetult pärast kinost suurejoonelisi kassahitte vaatamast tulemist. reedel kinos 'king kong' ja laupäeval sellepeale kodus 'proof'. eilne paar oli 'narnia' ja 'the matador'.

ainuke pettumus selles valikus on olnud 'narnia', mille tehniline teostus oli ootamatult nõrk. sinise ekraani ees filmitud stseenid ei petnud küll kedagi ära, ühilduvus oli umbes sama hea kui 50ndate filmides tagaajamisstseenides. aga peab muidugi tunnistama, et filmi sai vaadatud ka äärmiselt rasketes tingimustes, keset dvd-ajastu lapsi, kellel puudus küll õrnemgi aim sellest, kuidas kinos kaaskodanikke arvestavalt käituma peaks.

aga jah, sellega, et mõlemad olid kompaktsed ja mõlemate peategelased kuldsele gloobusele kandideerivad 'proofi' ja 'the matadori' võrdlusmoment ilmselt ka lõppeb. seal, kus 'proof' on tõsine ja valus tuterdab 'the matador' rõõmsalt absurdi piiril. ma arvan, et brosnan ja kinnear said mõlemad korraliku kõhutäie naerda neid vuntse kasvatades. aga tundub, et brosnan on lõpuks leidnud hea tee bondi varjust välja tulemiseks. 'laws of attraction' ja 'after the sunset' olid sellesmõttes natuke valusad vaadata. ja kuidagi suutis ta kõigest hoolimata nii hea välja näha, et kui väga pingeliselt vaatada, siis võis need jubedad vuntsid hetkeks unustada.

h