conundrum multiplex

laupäeva öösel tartu-tallinn bussis

võib-olla ongi niimoodi kergem tulevaste päevade tähtsust hajutada -- pidevas liikumises. et hommikul tartusse ja öösel tagasi ja järgmisel hommikul berliini ja järgmisel hommikul brüsselisse. sest, päris ausalt, ma ei tea enam midagi.

ma ei tea, mida ma oskan ja ma ei tea, mida ma tahan (noh, suures plaanis muidugi world peace ja happily ever after, aga nii enda lähitulevikult). kui mul enne lõpueksamit oli vähemalt üsna hea ülevaade sellest, milleks ma võimeline olen ja seetõttu piisavalt enesekindlust, et teada, et ma saan hakkama, siis nüüd võib küll juhtuda midaiganes. esimene küsimus on muidugi, et kuidas leida üles 24 rue de mot.


esmaspäeva öösel

ma arvan, et igaüks peaks oma elust vähemalt ühe öö lennujaamas veetma. minul siin brüsseli omas hakkab kell igatahes neli saama ja mina istun suletud pizza hutis lennujaama kolmandal korrusel, sest siin on väga meeldivalt stepsel lauale lähedal. kuna selleks ajaks kui ma siia saabusin enam virgini check inni teha ei saanud, on minu territoorium piirdunud check inni eelse ala kolme lageda korrusega. nüüd hakkab siia ka vaikselt inimesi juba kogunema ja kuna neede siin täiesti tühjas lennujaamas veedetud kuus tundi on minus äratanud teatava omanditunde, siis näen neid peamiselt sissetungijatena. mis võib tuleneda ka sellest, et kohe saab täis 24 tundi sellest hetkest, kui ma hommikul berliinis ärkasin ja magama pole ma vahepeal saanud. ja ei saa ka, enne kui ma kell 9 ajal berliinis bayernalleel tagasi olen. kuna kõik asutused on suletud, olen tarbinud ka ohtralt automaadikokat ja nüüd sissejuhatava hommikusöögina alumisest, saabumiste saalist avastatud automaadist pärit kartulikrõpse. meelelahutuseks on olnud erinevad arvutisse kogunevad telesarjad ja vahelduseks supermario, aga kuna hand-eye coordination ei ole hetkel see, mis ta võiks olla, siis kipub see väike väänik üle pingutama ja libiseb igasugustele asjadele otsa ja servadest alla.


teisipäeva õhtu

berliin piinas mind täna hommikul mõnuga. umbes poole kuue ajal, kui ma olin lõpuks check innist läbi saanud, murdis väsimus mind siiski maha. sinna öisesse ootealasse ei olnud nad pannud selliseid toole, kus oleks normaalselt magada saanud, aga värava juures olid need olemas, nii et ma panin oma seljakoti endale pea alla, mantli tekiks peale ja äratuskella kuueks helisema. ärkasin ise paar minutit enne seda ja tajusin, et kuigi see tukastus oli paratamatu, ei olnud temast erilist kasu olnud. kui lennuk kolmveerand tundi hiljem õhku tõusis, olin ma jälle juba sügavas unes. ärkasin selle peale kui kõrvad maandumise viimases etapis lukku läksid.

schönefeldis sõitis esimene rong enne minema kui ma pileti ostetud sain. teisest visati meid ostbahnhofis ootamatult välja ja järgmine rong sõitis ka ainult zoologischer gartenisse, mis tähendas, et ma pidin metroo peale minema. kuna päike paistis silma ja rong loksus mõnusasti, pidin kogu selle matka jooksul umbes sada korda magama jääma. silmade lahti hoidmine oli raske füüsiline pingutus ja nii kui ma neid hetkekski sulgesin, olin ka praktiliselt kohe teispoolsuses, kust tiris mind välja see paratamatu tukastajate peajõnks. metroos oli natuke parem, sest sealne valgus on väsinud silmale inimsõbralikum. lõpuks voodini jõudes ma põhimõtteliselt kukkusin sinna ja enne kella viite ei liigutanud. siis olin sunnitud ennast siiski mobiliseerima ja kuskilt süüa otsima minema. kohalik döner kebab varustas mind ilmatusuure döner teller kleine portsuga ja nüüd on kell kaheksa, kõht täis ja uni kipub jällegi peale.

homme tegelen linnaga. võib ju tunduda kummaline, et ma olen riigis, kus ma kunagi varem käinud ei ole ja mina lihtsalt magan päev otsa kodus. aga arvestades viimase aja graafikut ja üldse sündmusi, oli selline vahepäev küll paratamatu. parem muidugi, kui see poleks aset leidnud kellegi teise kodus, aga minu elu käib sel nädalal euroopa liidu ja odavlennufirmade suva järgi, nii et pole midagi parata.

teisipäeva õhtu, natuke hiljem

see on kummaline maailm, kus inimesed sõidavad lennukiga nagu bussiga ja neil on käterätt ja hambahari kolmes erinevas euroopa pealinnas. 16 bussiga viru keskusesse sõites võib sellise maailma mõnikord ära unustada.


neljapäeva hommik

tagasi tallinnas olles ei taha nagu midagi teha, mis sellest limbost välja raputaks. kui mingit asja on nii kaua oodatud ja kardetud ja see asi siis lõpuks ühele poole saab, siis ei oska selle teadmisega nagu kuidagi elada ja oma elurütmi vastavalt sellele ümber kohandada.

jalutasin eile päev otsa berliinis ringi, kuni pimedaks läks. ma ei usu, et ma oleks kunagi päris sellises linnas olnud. sest ma olen ringi tuianud londonis ja pariisis, millel on grandioosne ajalugu, mis sulle iga nurga tagant täie iseenesestmõistetavusega vastu vaatab, aga berliinis on nii palju ajalugu, millest berliinlased justnagu peavad üle saama, leidma mingi uue nurga, mille alt seda vaadata, et selle üle uhked olla. ja selle tõttu on berliin nagu palju rohkem ajaloos kinni, iga samm peab midagi õigustama, sümboliseerima või kinnitama. it is a fucked up thing to do to a city, see, mis pärast teist maailmasõda berliiniga tehti. ideoloogiliste piiride geograafiliselt mahamärkimine seal, kus mingit loomulikku piiri ei ole, on julm ja jätab identiteedile mudase jalajälje väga pikaks ajaks. oma kodust näeme, et see on paras pitser isegi loomulike piiride olemasolu puhul, aga vähemalt ei kistud meid siin oma kodus ootamatult kaheks.

eksamist, muide, sain läbi.

h