hakkasin vaatama remington steele'i. kunagi üritasin seda telekast vaadata, aga nagu enamiku seriaalidega, mis siinsetest telekanalitest tulevad, oli ka sellel võimatu järge pidada. nüüd on sarjast dvd välja antud. jaanuari alguses tuleb ka 'hill street blues'i oma välja -- esindates kõike, mis oli hea 1980ndate juures. üks erinevus, mille ma tuvastasin tolleaegsete ja praeguste seriaalide vahel (peale selle, et 1982.aastal oli igasugune haitekk ainult äärmusnohikute pärusmaa), oli see, et tolleaegsed olid pikemad. kui tänapäeval on puhast seriaaliaega 41-42 minutit, siis kõik steele'i osad on vähemalt 47-48 minuti kanti. lühenemine on muidugi tulnud reklaami hulga suurenemise arvelt.

kaablikanalid saavad endale muidugi suuremat fleksibiilsust lubada. lahedalt kiiksuga seriaal 'nip/tuck' näiteks saavutab viimasel ajal kohati lausa vanade heade aegade taseme, hooaja 8.osa oli isegi 56 minutit pikk. osaliselt on see muidugi paratamatus, sest pärast mõningaid seriaalis kujutatud eriti võikaid trikke katkestasid mitmed suuremad reklaamitellijad (sealhulgas toyota) oma lepingud. loomulikult muretsevate huvigruppide survel. aga kuna 'nip/tuck' on algusest peale võtnud endale eesmärgiks lubamatu ja lubatava piire kombata ja laiendada, siis ei läinud nad sellest eriti sapsu täis, otsustasid hoopis formaadi reklaamivabamaks muuta. kuna tegemist on kaablikanalite vaadatuima draamaseriaaliga, siis töötab ta ilmselt sama hästi kaablitellijate ligimeelitamisel.

suurte televõrgustike saated lüpsavad reklaamilehma aga ikka korralikult. jaanuaris hakkab seda edetabelit pika puuga juhtima 'american idoli' viies hooaeg, mis küsib reklaamitellijatelt 660 000 - 705 000 dollarit 30sekundilise jupi pealt.

h