eile seltsi koosoleku poole jalutades tundsin ennats vahelduseks tõeliselt hästi. tallinnas on ikka hea olla -- võib päris mitu tundi ringi liikuda, ilma ühtegi isiklikku tuttavat kohtamata. pealegi olin ma olnud umbes poole tunni jooksul veendunud, et ma olen oma telefoni tartu-tallinn bussi jätnud ja kui ma selle siiski auto istme alt üles leidsin, oli kergendustunne piisav, et mind madalal maakohal hõljuma panna.

pärastine vestlus mauruses oli nii intensiivne, et kõrvallauas istuvad noormehed sellest vist ka suuresti osa said. aga nii hea oli suhelda inimestega, kellega ma jooksvalt suhtlen, nii et vestlus ei pea algama sellest basic "kuidas-sul-läheb-mul-läheb-hästi" etapist, vaid võib kohe pakilisemate asjade juurde suunduda.

ma olen suht veendunud, et ma sel nädalavahetusel tartusse harjutama ei lähe. eelmise tartuetapi keskel sai mul sellest eksiilist ikka täiesti kõrini. tartust on minu jaoks saanud kummitustelinn, täis mälestusi ja inimesi, keda seal enam ei ole.

h