ma ei ole päris kindel, kas see on mingi viimase aja tendents või olen mina lihtsalt tähelepanelikumaks/kannatamatumaks muutunud, aga mis värk on selle teenindamise kiirusega tallinna toitlustusasutustes. lugesin küll tänasest lehest, et tippi eriti ei maksta, aga no ikkagi. ma ei räägi isegi sellest ajavahest, mis läheb tellimuse esitamisest toidu saabumiseni -- ma mõistan, et siin on mängus kõrgemad jõud, vili tahab külvamist ja kana kitkumist, aga no see lihtne menüü minuni toimetamise ja minult tellimuse võtmise akt võtab ikka masendava igaviku.

eile kristiine keskuse scotland yardis kaarin ei pidanud enam vastu ja läks tõi ise menüüd. meid umbes kümme minutit juhmi näoga passinud ettekandja-noormehe käroni nina alt. ja igasugustes double coffeedes võib pigem nälga kõngeda ja eesootavatele üritustele hiljaks jääda kui tellimust esitada. kui leti juurde küsima minna, siis sind saadetakse lihtsalt kiire käeliigutusega laua äärde tagasi.

rootsi tütarlapsele, kes kaks päeva selle piinarikka protsessi tunnistajaks ja ohvriks on pidanud olema, selgitasin lihtsalt, kuidas me siin eestis oleme kõik suured loomuliku järjestuse protsessi austajad -- asjad juhtuvad siis kui nad juhtuma peavad. suvest saab sügis, sügisest talv ja kunagi jõuab sinuni ka teenindaja.

h