kunagi võtsin ma muretu enesestmõistetavusega fakti, et minust saab normaalne inimene. ilmselgelt seda ei juhtunud. väljaarvatud mõningatel nõrkusehetkedel, näiteks kui mul keset ööd uni ära läheb ja peale maksmata õppelaenu ja selle, et unustasin hambad õhtul pesemata tulevad meelde ka kõik muud asjad, mis elus valesti on, ei oska ma seda isegi nagu kahetseda. sest, noh, kõigest hoolimata on mu ümber toredad inimesed ja kui mu elu ka just midagi muud ei ole, siis on ta vähemalt faking mugav.

aga see vabakutselisus viib mind ikka liiga rajalt kõrvale. sest vähe sellest, et ma olen täiesti ebavõimeline oma sõpradele mingeid suhtenõuandeid jagama, ei suuda ma mitte midagi asjalikku välja pakkuda ka siis, kui nad minuga oma kontorimuresid jagavad. sest kuigi ma olen muretu enesestmõistetavusega võtnud ka asjaolu, et ükskord minust kontoritöötaja saab (isegi kui hommikul peab vara üles ärkama), ei näe väljavaated selleks hetkel just eriti roosilised.

h