viimastel päevadel on üles kerkinud mõningased infrastruktuuri ja hoolekannet puudutavad küsimused. kuna on suvi ja rutiini puudumise tõttu muutun ma tavalisest veelgi laisemaks, ootab minu lauanurgal piinlikul kombel juba lubamatult kaua posti panemist üks allkirjastatud töö üleandmise akt. täna lõpuks tegin üliinimliku pingutuse seda postitada, aga pingutuse tulemused jäid kesiseks. nimelt ei suutnud ma tuvastada trassil stockmann-veerenni tänava lõpp ühtegi postkasti. (kahtlustan, et olümpias sees järsku on postkast, aga ma ei tahtnud toidukotiga hotellides käimisest igaõhtust traditsiooni teha -- eileõhtusest kohvitamisest radissoni katusel ehk piisab). küll aga jäi teepeale väga mitmeid telefoniautomaate. pealiskaudse ühiskonnavaatlejana tundub mulle, et hoolimata välkposti võidukäigust, digitaalallkirjast jne. võiks postkasti järele tänapäeval siiski suurem nõudmine olla kui telefoniautomaadi (mulle ei meenu praegu oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, sülelapsest vanaättideni, kellel ei oleks mobiiltelefoni).

asju, mis veel veerenni tänaval puuduvad: prügikastid (majade juures on küll olemas konteinerid, aga kui sind on juba üks kord elus süüdistatud oma prügi võõrasse konteinerisse smuugeldamises, siis kaob isu sellise tegevuse järele).

asju, mis on veerenni tänaval puudulikud: tänavavalgustus. talvel on olukord ilmselt parem, aga praegu on küll ebamugavuse tipphetk, sest kõnniteele ei jõua läbi tiheda pärnaallee valgust üldse, aga kõnnitee on kaetud vihmas ligunenud ja ühtlaseks ligaks muutunud pärnaõitega. eile kahlasime seal püksisääri üles sikutades ja ülalmainitud toidukotti balansseerides kodu poole.

kõik muu on veerenni tänaval päris hästi, tänan küsimast.

h