kui ma täna bussi peale jalutasin, oli veerenni tänav mõlemas suunas täiesti umbes (kahtlustan, et linna poole suunduval teepoolel järvevanani välja), sest raudteeinimesed olid otsustanud vist kogu päeva normi ronge ühe tõkkepuu allalaskmisega üle lasta. meenusid vanad head ilmatsalu tänaval elamise ajad, kui öösel kell 3 sai taksoga näituse tänava raudteeülesõidu tõkkepuu taga istutud ja ööraadiot kuulatud, taksomeeter metronoomina taustaks tiksumas. ainuke asi, millest sellel kaunil hetkel puudust tundsin, oli rong.

nüüd vaatasin ka mööda jalutades autojuhtide tülpind nägusid. mõtlesin, et see, kes esimesena puu taga istub peab küll arvama, et tegemist on julma saatuse nöögiga -- nõks veel ja ta oleks juba pool tundi tagasi olnud seal, kus ta peaks olema. paar autot hiljem tuvastasin rooli tagant oma orkuti-sõbra paralleelklassivenna, kes blaseerunult nina nokkis.

mina läksin istusin bussipaviljoni maha ja võtsin vanity fairi kotist välja. mõni aeg hiljem tuli ka buss.

h