viimasel ajal on mind tihti tabanud üks igatsus. ma olen aru saanud, kui raske on mul iseennast üllatada, avastada midagi nii uut ja nii ootamatut, et see (ja tõesti, täpse eesti keelse vaste puudumisel) would blow my mind. samas kui lapsena oli see nii lihtne. taustateadmiste pagas oli nii väike, et iga uus samm võis praktiliselt maailma avastamist tähendada. mida rohkem on minu peas ja käeulatuses informatsiooni, seda raskemaks selline asi on muutunud.

mõnikord piisas sellest, kui me isaga maalt tulles paar peatust enne nõmmet rongi pealt maha tulime ja koju matkasime. või see kord kui ma esimest korda viiuli kätte võtsin, viieaastaselt, oma esimese õpetaja juures. toidupoe lõhn, kui me perega 90ndal aastal kuu aega rootsis olime, miski mis mul ilmselt kunagi meelest ei lähe, kuigi ilmselt lõhnavad meie poed nüüd samamoodi (välja arvatud t-market, seal on alati rõve liisunud pesulapi hais).

hetk tagasi vaatasin "jake in progress" nimelist seriaali, mille lõpus tuli jamiroquai "virtual insanity" ja mulle meenus hoobilt aeg, kui see laul minuni jõudis, kümnenda klassi kevadel ja minu maailma avardas. ja ma pean tunnistama, et ainuke asi, mis mind juba tükk aega niimoodi jalustrabavalt üllatada on suutnud, ongi muusika. sest head muusikat ei ole võimalik kirjeldada, selle kuulmiseks ei ole võimalik kuidagi ette valmistuda. hea muusika tabab alati hoobina. kõige muu hea nimel peab selle kätte saamiseks nii palju vaeva nägema, et kui selle lõpuks kätte saab, siis ei ole ta enam mingi üllatus. siis jääb ainult omamise rõõm.

h