salsallerist polnud big bandile siiski võrdväärset partnerit, kuigi idee oli iseenesest hea. selles veendusin ka, et ükskõik, mis pidi neid lugusid ka ei keera, smailers pole siiski minu tüüpi bänd. big band pani võimsalt ja raul sööt tantsiva dirigendina oli ka täitsa omaette nähtus, aga salsaller tundus kuidagi kohatu. pärast, kui nad natuke souli ja discoklassikat teha vihtusid, läks olukord veidi paremaks, aga see võis tuleneda sellest, et lood ise olid lihtsalt paremad. meeleolu oli siiski äärmiselt sõbralik.

ja silmailu pakkus juba enne saali sisenemist mees, keda ma eluaeg olen eesti kõige ilusamaks pidanud.

h