hommikul ennast voodiriiete küljest lahti koorides ei suutnud ma otsustada, kas ma vihkan oma tööd või ainult seda, et ma selle tõttu nii vara ärkama pean. vastust ma sellele küsimusele ausalt öeldes ei saanudki, sest siis läks kiireks ja töiseks, aga ma kaldun arvama, et pigem see teine variant.

lihtsalt, mul on tunne, et ma arendan endas aegamisi mingit kaunist väikest alaväärsuskompleksi välja. selles peab ka olema ettevaatlik ja osav, sest igaühel see ei õnnestuks, kui kõik tööandjad ja kuulajad teda taevani kiidavad. (mis tekitab muidugi küsimuse, et kes on need inimesed, kes on ilma igasugust keeleoskust omamata eesti suulise tõlke turu enda valdusse haaranud? sest kui sa oskad enam-vähem elementaarseid erialaseid termineid, siis tuleb kõigile tööandjatele härduspisar silma.) mul on lihtsalt tunne, et ma ei tee ise midagi, et ma ei tooda mingit väärtust, vaid olen lihtsalt flesh'n'blood masin, dekooder tegijate vahel.

ja nii võibki mõnikord unustada, kui palju see töö mulle annab. et ma saan käia väga erinevatel, elulisi ja põnevaid teemasid käsitlevatel seminaridel ja konverentsidel ja külastada kohti, kuhu ma muidu ilmselt kunagi poleks sattunud. eelmise nädala põhjal olen juba kõigile silmade särades rääkinud, kui vinge koht on vodja kool. ja tänane ja eilne ühistranspordiseminar on mulle tutvustanud selliseid asju, mis tunduksid üsna ulmelised, kui sakslastel need juba igapäevases kasutuses ei oleks. helsingis elades oli üks asjadest, mis mulle sügavat muljet avaldas, nende hästi korraldatud ja integreeritud linnatranspordi süsteem -- et erinevaid liiklusvahendeid kasutades oli kerge vaevaga võimalik jõuda ükskõik, millisest punktist ükskõik, millisesse punkti. sakslased on võtnud selle kõige aluseks ja tegelevad nüüd juba peenseadistusega. tõesti, selle seminari põhjal võib öelda, et kui ma elaks näiteks hannoveri linnas, siis ma küll ei näeks mingit põhjust kunagi isikliku auto muretsemise peale üldse mõeldagi. täiesti juhuslikult sattusin lõunapausi ajal kuulama kõrvaklappidest seda juttu ja kui see ja seminaril õpitu kokku panna, siis järeldusi andis teha küll päris mitmesuguseid ja huvitavaid. tallinna ühistransport on üldiselt rõve ja põhimõttelisi selle kasutajaid on arvatavasti väga vähe, pigem on see ikka äärmisest vajadusest tingitud. ja eesti ühistransport üldiselt on üsna nukras seisus. praegu näib küll pigem süvenevat tendents, et on sügavalt iga inimese oma mure, kuidas ta ennast transporditud saab.

vot ja mina ju saan sellistest üritustest osa võtta, nende kulul süüa ja hotellides viibida, ettekandeid ja arutlusi kuulata ja mulle makstakse ju selle eest veel peale. päris hästi sealjuures. aga ikkagi...

h