kaks asja tegelikult.

ma olen viimasel ajal näinud päris mitmeid filme, kust on midagi puudu. ja ma pean siinkohal silmas justnimelt selliseid filme, mille meelelahutuslik väärtus ületab nende hariva väärtuse (sest ma olen täiesti valmis tunnistama, et on filme, mis käivad mul üle pea, aga siinkohal ma nendest ei räägi). ja eriti kurb on see, kui sa näed, mis kõik seal olla võiks, aga viimane nõks on tegemata jäänud. ma ei oota romantilistelt komöödiatelt tavaliselt just palju -- natuke keemiat ja sädemeid, natuke inimlikkust, võimalikult vähe labasust. eile öösel üritasin (for shits and giggles) meenutada viimast head romantilist komöödiat, mida ma olen näinud. või üldse viimast head komöödiat. ja kõik, mis mulle meelde tuli oli "mehed ei nuta". ja siis natukese aja pärast meenus "life of brian" ka. mis tegelikult, arvestades kui ebatervelt palju ma filme vaatan, on ju kurb.

täna tegin ka lühiekskursiooni väljapoole seda mulli, kus ma elan. pilt oli masendav ja jäi mulle natuke mõistmatuks. ausaltöeldes polnud ma siiani üheski kasiinos käinudki. ja kui ma täna seal vaatasin, kuidas see mutt stoilise rahuga viiesajaseid fruitsi-masinasse lükkas. ma ei saa sellest aru. ma ei saa aru, kuidas sellisest asjast võib hasart tekkida. ja kui sa oled nii emotsioonivaba nagu see fruitsimutt tundus olevat, siis ilmselt ei teki isegi seda. ukse juures kriiskasid peomeeleolu tekitada emilrutiku ja spelikõuhkna, mis andis kogu sellesse masendavasse kompotti oma maitsevärvingu. igatahes...

h