tänapäeva kiire elutempo juures (kus, tõesti, inimesed kahetsusväärsel kombel liiguvad kiiresti ja hulgakaupa) juhtub ikka nii, et õhtul ei ole sa ehk enam hoopiski mitte seal, kus sa hommikul ennustasid ennast olevat. aga pärast sellist nädalat ei leia ma endas motivatsiooni kusagil võõras kohas mõttetult tiksuda. ja nii ma jõudsingi enesele ootamatult täna õhtul tagasi koju tallinnasse.

aga möödunud päevad lasuvad mu kuklal nagu tonn telliseid. või võib-olla on see siiski asjaolu, et ööklubis 'come back' sai jälle ettevaatamatult headbangitud, mille tagajärjel kael ehk hetkel peale nii palju tuge ei paku kui ta võiks.

see oli igatahes mu siiani kõige lemmikum tööots. nende päevade jooksul mõtlesin ma päris mitu korda, et ehk ma ei saagi seda tööd jätta (hoolimata tema ebastabiilsusest), sest kust mujalt ma saan selliseid ehedaid ja täiesti uusi kogemusi ja puutun kokku teiste inimeste tavalise eluga, mis on nii erinev minu enda tavalisest elust.

ja inimesed on nii toredad ja vahetud ja nendega on nii hea ja lihtne suhelda. millist tähelepanekut ei ole ma just tihti elus teinud.

ja sellepärast ma ei saagi sellest kõigest väga palju kirjutada. sest ma ei tea päris täpselt, kust jookseb see piir selle vahel, mida tohib ja millest ei peaks ja seekord ma tõesti ei taha selles suhtes midagi valesti teha.

kurb on ainult see, et isegi kui sa väga püüad olla hea ja tubli ja mitte midagi valesti teha, võivad mingid sinust sõltumatud asjad ikkagi lajatada paraja plöntsaka tõrva muidu täiesti meeldivasse ja hästi hoitud meepotti. see teeb mind murelikuks.

h