piinlik lugu küll, et selline majapidamismässulise sissekanne nii kauaks kõige pealmiseks on jäänud. vabandust.

nädalavahetuste arvestuses on see olnud üks neid häid. laupäeva hommikul kell kaheks bussi pealt koju jalutades oli küll selline tunne nagu aeg oleks lateksist ja väga elastne. minul oli veel eelmine päev, aga teised inimesed tegid juba järgmise toimetusi. juurdeveo tänaval on mingi kaubanduslik ettevõte, mis avab oma uksed iga päev kell kaheksa. oma tolle hetke olekus ei suutnud ma tuvastada, mis ettevõttega on tegu, aga hetk enne avamist oli selle ukse taga igatahes saba. ilmselt mingi hea ettevõte.

aga nende varahommikuste vestluste põhjal, milles ma olen osaline olnud ja hilisõhtuste vestluste põhjal, mida ma olen lihtsalt vaikides pealt kuulanud, on mulle hakanud tunduma, et ma olen oma ohutus tavalisuses peaaegu, et eriline. sest peaaegu keegi ei ole nii tavaline kui mina. nii et võib-olla ei ole see isegi tavalisus (mis eeldaks ju mingit normi, mingit keskmist), vaid lihtsalt arengupeetus. teiste inimeste elud ja emotsioonidevikerkaared ja kõik see, mida nad teevad, et neid vikerkaari esile kutsuda ei ole miski, mille poole ma püüdlen ('walks to the beat of a different drummer...'), lihtsalt võimalik, et mõnikord on minu side reaalsusega hingematvalt habras.

aga natuke elektrit tõi see nädalavahetus minu ellu küll. tundub, et sellest, kui ma viimati kohtasin stimuleerivaid uusi inimesi, on juba hiiglama ammu.

h