kell seitse hommikul eysi lubamatult uinutavatel nahkdiivanitel lamaskledes ei tundunud kella kümnene saun maailma parim idee. maailma parim idee tundus hoopis uni, kui võimalik, siis igavene. tegelikult oli selline suhtumine muidugi puhas iseloomunõrkuse tunnus, täiesti sobimatu minu akpere liikmele. kaarini juures kukkusime tunniks ajaks külili ja üllataval kombel oli see täiesti piisav. mõneks ajaks.

plasku saun oli imetabane, eriti selles kontekstis. volbri hommikul, alasti tartu kohal. palju häguste silmadega naisi ja jalamassaazhi pakkuv bassein. ja uskumatul kombel, pärast seda -- nagu uus.

avastasin, et sinna satun ma väga tihti pärast asju. kella kaheteistkümene supp tundus seega täiesti loogilise tiksumisena. oli siiski üllatavalt konstruktiivne. ja humoorikas.

flashbackid on siiski tänuväärsed. öised flashbackid eelmisest aastast, ja hommikused flashbackid eelmisest ööst. ülejäänud päev möödus magades. nüüd jälle. homme tuleproov.

h