elu tallinnas on omandanud stabiilse rütmi, mis tähendab, et ükskõik, kuidas päev algab, lõppeb see umbes südaöö paiku koju jalutamisega. näiteks viimasel tallinna-õhtul sattusin eneselegi ootamatult kunstiakadeemia lõpupeole nende enda fuajees (üritasime endale ette kujutada sarnast situatsiooni omaenda alma materi peahoone fuajees ja jõudsime järeldusele, et viimastel sajanditel sellist asja ilmselt juhtunud pole). sai süüa ja juua ja laval rokkis uno loop (kes ei väsi oma joviaalsuse ja vitaalsusega üllatamast, peale selle on tal ka kõige kickassim hääl koduvabariigis).
pärast seda on olnud seljakotielu, mis on aidanud küll üle saada kurvast tõsiasjast, et safin wimbeldoni kolmandas ringis kurval kombel jällegi hispaanlasele alla vanduma pidi, aga muidu on tekitanud vastakaid emotsioone. tundub, et ma ei jaksa ennast enam igaks peoks ja igaks uueks potentsiaalselt elukestvaks ja rikastavaks tutvuseks üles kerida. sest palju lihtsam ja mugavam on magamiskoti peal pikutada ja raamatut lugeda. sõbrad on mul siiski vahvad (viljandimaal, pühajärvel ja kusiganes) ja nende sõbrad (juba by proxy) samuti.
h
No comments:
Post a Comment