oma enesekehtestatud erakluses unustan ma mõnikord, et inimesed on tegelikult ainult telefonikõne kaugusel ja mõnikord tasub neid telefonikõnesid tõesti ka ise teha. õnneks sai telefon lootusetult tühjaks alles siis, kui kõik olulisemad plaanid tehtud. ja õnneks oli sadanud lund, nii et sõbra ukse taha jõudes avastades, et mitte mingi nipiga ei anna enam ühtegi kõnet teha, sai hoopiski lumepalliga vastu akent visata ja kehakeeles ukse avamist paluda.

aga muidu oli tegus päev, mis leidis aset peamiselt kaarli pst.-narva mnt. teljel. õhus oli tunda koolivaheaja märke -- kinopilet maksis ainult 55 krooni ja trammi peal olevate tütarlaste elu kaotas eesmärgi, kui nad said telefonikõne, mis teatas, et ööklubi uksel kontrollitakse dokumente.

ja see meenus ka täna, et minu kapasiteet suhelda täiesti erinevate inimestega on peaaegu nagu kummist. sest tõesti, kui inimvaatlused ongi väikest viisi hobiks saanud, siis on osalusvaatlus palju efektiivsem meetod kui vaatluse eemalt teostamine. ma ei tea, kas kõigil minu tänastel suhtluspartneritel (või õigemini nende grupeeringutel) omavahel suurt midagi rääkida oleks (ja võimalik muidugi, et tähtsustan siinkohal omaenda isikut üle, aga kus seda veel teha kui mitte omas blogis), aga mina suhtlesin kõigiga küll üsna vabalt täna.

ja oli päris vahva. teinekord jälle, onju?

h