kuna internetti igal suvalisel hetkel jalaga segada ei ole, edastan alles praegu ööl vastu pühapäeva kirja pandu. mis on ehk kaotanud veidi oma aktuaalsusest, aga üsna vähe oma relevantsusest.

kallid sõbrad,

pärast sellist päeva nagu tänane, kus ma kohtasin tänaval kahte oma vana eluarmastust ja tshitttshäti käigus sai ilmselgeks, et nemad on oma eluga igatahes kõvasti rohkem rahul kui mina enda omaga, tundus, et lõpplahendus saab olla ainult üks: i'm gonna get a-wasted. lõppkokkuvõttes selgus, et seda polnud vaja (pealegi oleks see olnud ka väsitav ja kulukas), piisas ka korralikust raputamisest.

sest kuigi pildikesi ülikooliajast, suvalisi ja juhuslikke, ikka silme ette kerkis, ei lubanud sisikonda põrutavad bassid ja muusika saatel jõnksumine ühelgi neist pikemalt püsima jääda. ma arvan, et see klaab tallinn oli ainuõige otsus.

viimase aja kontserdid on olnud head. reedene ewert sundja no96's, kus noorte ja uljaste sumin ja seerimine küll kohati kippus muusika lämmatada, suutis üllatada sellega, et julgete sammudega ei oldud vastu pükse saadud. tänaõhtune esineja tallinnas (kelle nime ma küll pärastki seina pealt lugesin, aga hetkel siiski ka surma ähvardusel meenutada ei suudaks) üllatas peamiselt ootamatusega -- et eestis ka muusikat niimoodi tehakse.

ja pärast loksutasid drummie ja orav.

esimene päev tartus on igatahes paljulubav.

ikka teie,

h