paari päeva tagune tunne, et pea hakkab kohe plahvatama, on taandunud. millest on omaette kahju, eksole, sest väike spliin aegajalt toob ellu vürtsi. praegu on kõige suurem traagika selles, et kell on öö ja ma pean kell 9 tõusma.


aga tänane õhtu on ilmselge näide sellest, kuidas mõnikord peab mingeid tüütuid asju tegema, et teha mingeid toredaid asju. kunagi ei tea, mis milleks hea on. igatahes saavutan inimestega erinevatel tasanditel kiiresti kontakti, sest kui tegemist on millegi lapseliku või labasega, olen ma seda ilmselt kunagi teinud. eriti kui asi puutub lasteraamatutesse või seiklusjuttudesse -- kindlasti olen ma neid lugenud. näiteks konstateerisime täna kursavennaga, et me ei suuda harry potteri fenomeni ehk piisavalt hinnata, sest kuulume dr. doolittle'i põlvkonda. tõepoolest, lindgreni raamatute kõrval olid justnimelt need hugh loftingu raamatud need, mis sai ribadeks loetud. ja mida ilmselt praegugi hea meelega loeks.


ja mis ma enne silma sulgumist veel tahan öelda on see, et mulle tõesti käib närvidele kui mingis suvalises kontekstis, mingid täiesti asjasse puutumatud inimesed, kasutavad akorgide väljendeid ja lühendeid. dzhiisus, kui sulle tõesti vil! või ksv! või silencium!i kasutamine sellist erutust pakub, astu siis kuskile akorgi. sest muidu on see lihtsalt nõme kiibitsemine.


head ööd.


h