ebaiseloomulikult (või siiski?) räägin hoopis sellest, mis selle kõige juures valesti on. lausa viriseksin.


see on lihtsalt üsna suur mull. liiga suur. sest see muusika, mida seal mängitakse, on ju heal juhul huvitav. ilmselt see ongi tema peamine eesmärk. ainult, et mulle meeldib rohkem, kui muusika on hea. maitse küsimus. aga see elurõõmsuse element esitatavas muusikas, see missioonitunne, mis seda elurõõmsust õigustab, on ilmselt part of the experience.


paar krõbedat sõna oleks öelda ka elamistingimuste kohta. suhtumine vihastab mind kohati pimedaks, aga see on ilmselt ka part of the experience. iseenesest saan ma ju aru, millise kullaauguga on tegemist kõigi nende rõõmsate karvaste näol, aga see ülespuhutus ja ülbus asja juures, see et kempsupõrandad hakkavad juba esimese õhtu jooksul ujuma ja keegi selles suhtes midagi ette ei võta, et sooja vett ei ole, et sulle näidatakse kätte pool meetrit kriibitud parketti ja sealjuures tehakse nägu, et sulle tehakse tohutu teene... ja tõesti, lugu ongi nii, et ega mul suurt kusagile mujale minna ei ole ja seal on ka üsna turvaline, aga no siiski -- selle eest, et ma saan pea kuskil pingivahes radiaatori alla toetada, maksan ma neile 40 krooni. öö. mis tore idee kõigi nende ideeinimeste jaoks.


nii et kui ma sinna lähen, siis on see ilmselgelt ikkagi inimeste pärast. klassikaline "ole oma soovidega ettevaatlik" juhtum. sest inimesi on seal tõesti karvaseid ja sulelisi, iga kuju ja suurusega. enamik neist teeb mind mõneti nukraks ja suurt hulka ei tahaks pulgaga ka surkida. seekordne välilaatsaret/magamissaal oli vähemalt üsna steriilne, ei midagi sellist nagu kahe aasta tagune perekond folk. nurgas siiski oli üks onu, kelle dressipükste otsad olid kingade sisse topitud, magamistarveteks olid päevinäinud tekk ja padi ning kogu ürituseaegse toidu oli ta ka ilmselt pooleliitristes purkides kaasa võtnud. muidu olid ruumis üldiselt noored, sorakil juustega pliksid, kes hommikupoolikutel oma lahtris väga iseloomulikult kerouaci lugesid. või seinaäärsest riiulist haaratud "tervishoiu käsiraamatut". kõige parem koht inimvaatlusteks on ilmselt ikkagi rohelise lava esine. kõige ekstreemsemaks näiteks see tohutu vesinikblondi poisipea ja poolemeetriste roosade kunstripsmetega naisterahvas, kelle põhiliseks riietusesemeks oli napp pesu, läbi tema õhulise valge kleidi (puhas formaalsus) oli selgesti näha, et tegemist oli roosa rinnahoidja ja valgete stringidega. jagan kõige selle juures üha rohkem üritust ilmselt seestpoolt õõnestama saabunud kodanik m.k. arvamust, et enamik folgipeere on tõesti päris ebasümpaatsed. omaenda sõpru (ei loe neid peerude hulka, isegi kui nad on kuid varem passi ostnud -- see ei ju ei läheks) näeb ka vaid jooksu pealt, sest enamikul on mingi selge missioon -- purju jääda, võimalikult paljudele kontsertidele jõuda, võimalikult palju inimesi teretada, võimalikult palju olukorrast üle olla või siis sellesse sisse elada... sinust ei saa ma aru. ja sinust ammugi mitte. "mehed," ütles ta ja ohkas. (kui te ise aru ei saa, kes te olete, siis mina ka teile ei ütle)


ja kui iga roju oma urgu magama ronib, jääb sellest kõigest järgi lihtsalt meeletu, meeletu laga, kogu linnas pole ühtegi prügikasti, mis üle ei ajaks ja maast võib leida kõige loomingulisemat saasta. part of the experience?


see asi lihtsalt ei ole see, mis ta kujutab, et ta on. minuarvates ei ole see asi isegi selle asja sümbol. täitsa võimalik, et ta kunagi oli see. nüüd on ta lihtsalt väsitav ja kurnav ja meeletult kallis. ja fake.


ja ikkagi olin ma seal juba kolmandat aastat järjest. laupäeva hommikuks oli küll täitsa kõrini. istusin rõõmuga bussi peale ja tulin koju. tasakaalustamiseks kuulasin kohe natuke carpentersi ja break'n'bossat.


aga tore oli teid kõiki näha, siiski.


h