olles nüüd juba peaaegu viis kuud jälle oma perekonnaga koos elanud, olen ma valmis tunnistama, et varsti on saabumas kriitiline piir. sest kuigi tegemist ei ole eriti sellise in-your-face tüüpi perekonnaga, on see viietoaline mustamäe korter kõigi nende egode jaoks siiski liiga kitsas. eriti muidugi minu oma jaoks, mis ütleb kindlasti niimõndagi minu ego kohta. siin on küll äärmiselt mugav ja odav elada, aga see kommuunivärk on siiski natuke ahistav. kui veerenni residents elamiskõlbulikuks saab, on perega koos elamine muidugi jälle hoopis teine tera. aga augusti lõpuni peab vastu küll, puhtalt selle teadmise peal, et siis on jälle minek.


teine kana on mul kitkuda nende putukatega, kes tuppa ronivad. lahtise rõduukse vahelt kui toas tuli põleb. kõige kummalisemad kujud. juba minu lagi on hommikuti iga entümoloogi unistus ja just praegu üritab üks graatsiline liblikas vastu arvuti ekraani enesetappu teha. eile olin sunnitud õue transportima ühe sellise tohutu isendi, kes katki minnes hingematvat lutikahaisu ajab. tõesti, nagu ei elakski magala kortermajas, vaid kusagil looduse rüpes. mingid eelised peavad sellel linnaelul ju ka olema!


h