ameeriklased on imelikud. kui maailm oleks nii demokraatlik nagu nemad kõik ameerikat arvavad olevat ('the most uniquely democratic nation in the world'), ei valiks küll keegi neid maailma juhtima. nendega peab suhtlema nagu lapsega, ei saa oodata, et nad täiskasvanute jutust aru saaksid, aga kui neile nende oma loogikat kasutades midagi selgeks teha, siis ei ole olukord veel päris lootusetu. et kerryl, kes ometigi ei ole nii isikustatud valimiste jaoks eriti hea kandidaat (tõesti, umbes sama karismaatiline nagu aiapäkapikk), niigi hästi läks, on juba hea märk. huvitav, et maailma rahvaarvult kolmas riik, kus ometi välisele särale nii palju rõhku pannakse, ei ole suuteline iga nelja aasta tagant enda hulgast kahte intelligentset JA karismaatilist inimest välja panema.


praegusel juhul ei saanud vist enamik rahvast päris täpselt aru, miks nad ühe või teise kandidaadi poolt hääletasid (see kivi läheb ilmselt ka ameerika reaktsioonilise uudismeedia kapsaaeda), aga vähemalt on seal 'demokraatia hällis' suudetud massidesse viia see põhimõte, mida mitmel pool vanas heas euroopas kasutult korrutatakse -- iga hääl loeb. nii tunnebki väike inimene, kuidas tema käes on suur võim. oskaks ta sellega ka midagi peale hakata.


sellest hiljem edasi. tänuväärne materjal.


h