mõnikord, pärast selliseid päevi nagu täna, tahaks tõesti kõigest hingest, et rohkem sõpru, kui poole käe näppudel võib üles lugeda, elaks minuga samas linnas (või samas riigiski). osa minust isegi tahaks, et meil siis oleksid selged ja lihtsapiirilised graafikud, mis lubaks meie järgnevaid kohtumisi planeerida vähemalt suurema regulaarsusega, kui mitte tihemini kui praegu. et keegi ei peaks saama peapõrutust, et nendega kohtuda oleks võimalik, et keegi ei peaks poolt eestit läbi reisima (või poolt euroopat).


sest on olnud selline tüüne pealinna pühapäev pärast mitte nii tüünet ööd, mille varjus tartu vallutas tallinna. on käidud tshikkidega kinos, kus on lastud colin firthil jälle oma süda murda, aga samas ka kinotoolis tugitoolitantsu tehtud. on istutud punase kattega diivanitel teise kino juures pubis ja söödud ja lobisetud nii et süda oli juba peaaegu varrukate peal. ja siis on kiiresti isegi shopatud. selline working girli nädalavahetus.


ei kujutagi ette, et homme peab minema tagasi tartusse, kust saab küsitava väärtusega haridust ja bussipiletid on ka kallimad.


h