mõtted, arusaadavalt veidi katkendlikud, hommikul kooli minnes:

1. vau, tartu raekoja platsi kuusk rokib.

2. hmmm, tartu raekoja platsi kuusk rokib soome keeles?


kui oleks mingi mugav viis linnaliini bussiga sõita, siis ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu. pühapäeva õhtul koju sõites istusid bussi tagareas näiteks kolm meesterahvast, kes rääkisid oma võrdlemisi värvikat juttu nii kõvasti, et mul tekkis vahepeal kahtlus, kas tegemist ei olegi mingi peene näitemänguga. üks mees oli tavaline jope, kaks ülejäänut pikkade rasvaste mustade juuste ja kogukate nahkjakkidega tüübid. ma ei ole päris kindel, kes neist õpetlikku monoloogi pidas, sest nad jäid mu selja taha. igatahes oli meesterahval a läinud kehvasti naisega, kes oli ilmselt jalga lasknud ja väikese poja mehele kasvatada jätnud. meesterahvas b teadis aga täpselt kuidas asjad on, mida tegema peaks ja mis on õige ja vale. kõigepealt väljendas õiglast viha naisterahva suhtes, kes sellise alatu tembuga hakkama oli saanud. siis teatas meesterahvale a, millist naist tal vaja on -- sellist, kes hoolitseks tema ja poja eest ja ei üritaks neid muuta, vaid oleks lihtsalt olemas. ja siis väljendas veendumust, et küll ta varsti sellise naise leiab. sest "ma ei ole küll mingi fatalist ega midagi, aga sa oled piisavalt mees selleks, et mitte üksikisa olla." votnii.


täna olid minu ees vanemat sorti tädid, kes läksid vaidlema selle üle, kas "eelmisel eesti ajal" oli parem kui praegu (klassikaline vaidlus, kaspole?). ilmselt oli teema alguse saanud arutlusest, miks läksid eestlased vabatahtlikult siberisse (enne küüditamist siis). igatahes kujunes oluliseks argumendiks aja headuse kohta taaskord see, et "siis maksis väike sai 5 senti, nüüd maksab, mis, 4 krooni." ja nii lihtsalt mõõdetav see ongi.


h