täna hommikul vaatasin aknast välja üle emajõe luhtade ja mõtlesin tõsiselt selle üle, kas koolist puudumine on vabandatav sellega, et ma ei leidnud bussipeatust üles. esimeste põõsaste siluett oli veel eristatav, aga nende taga voolav oja juba täielikult udusse mähkunud. mõistus siiski lõpuks võitis, suutsin isegi bussi udust kinni püüda. muhe vuntsidega bussijuht ütles, et rikkus minu jaoks peatudes eeskirju ja järgmine kord pean ma talle selle eest õunu tooma.


täna õhtul vaatasin noori inimesi ja imestasin selle üle, et nad nii kurjad on. loomulikult on hetki, kus ma ise olen ka üsna kuri, aga see ei ole mingi püsiv seisund. mõne inimese jaoks tundub see olevat nagu mingi imago, mille nad endale valinud on. ma võin olla sarkastiline ja terav, aga ma tahaks loota, et ma ei ole ründav. aga täna vaatasin ma neid noori ja korraks arutlesin ka selle üle, kuidas nii agressiivseteks saadakse. üldiselt oli mul lihtsalt nende pärast väga piinlik, tekkis tahtmine endal pastakaga silma peast torgata. kui inimene sinu poole iga kord vihaselt silmi kissitades ja plärtsuva hääletooniga pöördub, mõjub see kergelt öeldes pärssivalt igasugusele konstruktiivsele suhtlemisele ja koostöömeelele. vihkan, vihkan, vihkan igasugust agressiivsust.


h